Sildiarhiiv: küttesüsteemid

Maaküte tasub kaalumist

Enne, kui maakütte rajamisele mõtlema hakatakse, tuleks arvestada teatud piirangutega selle küttesüsteemi paigaldamisel. Nimelt on horisontaalse kollektori suureks miinuseks see, et sellele on vaja üsnagi märkimisväärse suurusega maatükki. Alal, kuhu on paigaldatud horisontaalne kollektor, ei saa planeerida kõrghaljastust. Maa-ala, kuhu horisontaalne kollektor paigaldatud on, peaks olema haljasala, kust talviti lund ära ei lükata. Kuna lumekiht on suurepärane isolaator, aitab see maapinnases olevat soojusenergiat hoida.

Maakütte tööpõhimõte on lihtne. Maasoojuspump kasutab soojusallikana pinnase ülemisi kihte, kaljut või lähedal asuvat veekogu.  Meetri sügavusel maapinnas on temperatuur üsna püsiv (4 – 12 ºC). Maapinda salvestunud soojusenergia ammutatakse pinnasesse paigaldatud plastikust torustiku – maakollektori abil. Maakollektor on ühendatud soojuspumbaga, mis katab täielikult maja küttevajaduse: küttes ruume ja tootes sooja tarbevett. Maasoojuspumbaga saab vajadusel ka ruume jahutada. Soojuspump töötab aga jällegi elektrienergia peal, mis teeb ka sellest küttesüsteemist mõnes mõttes elektrikütte. Positiivne on aga see, et kulutades ühe kWh elektrienergiat suudab maasoojuspump toota kuni 5 kWh soojusenergiat. Seega on maasoojuspumba abil võimalik küttekulusid vähendada kuni 80%.

Maaküttepumba küttesüsteemid peavad vastu isegi kuni 50 aastat. Nad ei ole mitte ainult vastupidavad, vaid nõuavad ka väga vähe hooldust ning enamasti ei pea nendega üldse tegelema. Torude süsteemile, mis asub maa all, antakse reeglina 25 kuni 50 aastat garantiid, kuid teadlased arvavad, et need peaks tegelikult kestma lausa 100 aastat. Olgugi, et need süsteemid on esialgu üska kulukate paigalduskuludega, tasuvad nad lõpuks ennast ära ning nende abil toodetud energia läheb maksma vähem, kui teiste traditisooniliste keskkõttesüsteemide puhul. Maaküttepumbad suudavad pidevalt kokku hoida umbes 30-70% energiast ning teenivad enda maksumuse reeglina tagasi esimese 4-8 aastaga.

Kindlasti peate te enne maakütte paigaldamist mõtlema läbi, kas teie krunt vastab minimaalsetele tingimustele. Maakollektori paigaldamiseks on nõutav piisavalt suur maatükk, kus talvel peal ei trambita ega lükata lund. Lumi kaitseb maakollektorit liigse külmumise eest. Maakollektori torustikku ei ole soovitav paigaldada kõva kattega teede, platside ja terrasside alla. Kõiki eelpoolmainitud tingimusi järgides saate olla kindlad, et paigaldate pika elueaga, säästliku ning keskkonnasõbraliku küttesüsteemi aastateks.

Väga oluline on, et  soojuspumba paigaldamisel jälgitakse kindlaid ohutus- ja ettevaatusabinõusid, mis tagavad nii pumba kui ka kogu süsteemi ideaalse töökindluse. Soojuspump tuleb asetada ruumis tasasele pinnale, mis kannatab vähemalt 500 kilogrammist raskust. Siseruumi temperatuur peab jääma vahemikku +10 kuni +35 kraadi. Soojuspumpa on soovitatav paigaldada välisseinte või heliisolatsiooniga seinte juurde, et tagada võimalikest väikseim müratase elamises. Ruum, kuhu soojuspump paigaldatakse, peab kindlasti olema äravooluga, et eemale juhtida kondenseerumisel tekkiv veehulk.

Maasoojuspumba paigaldamine toimub mitmes etapis. Tavaliselt paigaldatakse esmalt maapinda maakollektor, mis võtab aega üks kuni kolm tööpäeva. Siis paigaldatakse soojuspump. Järgmisel etapil ühendatakse soojuspump maakollektoriga. Viimases etapis täidetakse kollektor ja küttesüsteem vedelikuga. Kõige lõpuks tehakse elektrilised ühendused ja seadistatakse soojuspump ning kontrollitakse süsteemi tööd. Soojuspumba ja maakollektori paigaldamine ja seadistamine võtab tavaliselt aega 3 – 5 tööpäeva.

Tuleb meeles pidada, et maakütte rajamisel on ka mõningad piirangud. Esiteks on horisontaalse kollektori suureks miinuseks see, et sellele on vaja üsnagi märkimisväärse suurusega maatükki. Alal, kuhu on paigaldatud horisontaalne kollektor, ei saa planeerida kõrghaljastust. Maa-ala, kuhu horisontaalne kollektor paigaldatud on, peaks olema haljasala, kust talviti lund ära ei lükata. Kuna lumekiht on suurepärane isolaator, aitab see maapinnases olevat soojusenergiat hoida.

Nõuandeid õhksoojuspumba ostmiseks

Olete otsustanud paigaldada enda elamu kütmiseks õhksoojuspumba, sest see on säästlik ning mugav küttelahendus. Salongu või kauplusesse minnes leiate aga eest väga erinevas hinnaklassis õhksoojuspumpasid. Tekib küsimus, millist valida? Kas on tõepoolest kallim parem kui odav? Või piisab ka pisikesest ja odavad õhksoojuspumbast?

Selle otsuse tegemiseks tuleb esmalt välja selgitada, mis vahe on odaval ja kallimal õhksoojuspumbal.

Müratase on üks olulisemaid näitajaid kasutamismugavuse tagamisel. Kui seade teeb palju müra, siis lülitatakse teda tihti välja, et saaks rahulikult näiteks televiisorit vaadata. Paljud aga kindlasti ei tea, miks teevad osad seadmed suuremat müra. Üheks põhjus on see, et mida suuremat õhuhulka seadmest läbi puhuda, seda kõrgem on seadme soojustegur. Nii saadaksegi lihtsa vaevaga kataloogi suurem soojusteguri näitaja, mis omakorda aitab seadet kergemini müüa. Reaalselt sellise puhumiskiiruse juures muidugi ühtegi seadet kasutada ei saa ja seepärast ei saa te ka kunagi kataloogis lubatud säästu. Teine peamine suure müra põhjus on seadme füüsiline suurus. Mida väiksemate mõõtudega seade, seda suurem müra. Teadupärast kulub aga väiksema seadme tootmiseks vähem materjali ja seega saab seda odavamalt toota. Seega on väike ja odav seade reeglina alati ka mürarikas.

Üks tähtsamaid asju soojuspumba valikul on sesoonne soojustootlikus meie kliimavööndis. See näitab mitu kWh suudab soojuspump aastas soojust toota. Mida kõrgem on see näitaja, seda vähem peate kasutama lisakütet ja seda lühem on seadme tasuvusaeg. Õige õhusoojuspump peab enda maksumuse võimalikult kiiresti tagasi teenima. Õigesti dimensioneeritud ja valitud seadme tasuvusaeg on 2 – 3 aastat. Odavate seadmete puhul võib sellise seadme tasuvusaeg pikeneda kuni 10 aastani ja hullemal juhul ei tasugi ära.

Meie kliimas, kus soojust on vaja pumbata efektiivselt nii +10°C juures kui -20°C välisõhutemperatuuri juures, annab suurima säästu kallimatele õhksoojuspumpadele paigaldatud elektrooniline paisuventiil. Odavates seadmetes kasutatavad kapillaartorud või mehaanilised paisuventiilid ei suuda selliste temperatuurivahedega säästu pakkuda. See on ka üks peamistest põhjustest, miks ei lubata odavaid seadmeid alla -5°C temperatuuri kasutada. Meie talved on aga oluliselt külmemad.

Õhksoojuspumba südameks on kompressor. Korralikus õhusoojuspumbas kompressorit, mille pöörlemiskiirust on võimalik muuta.  Tavalises konditsioneeris on võimalik kompressorit kasutada ainult täisvõimsusel.  Muudetava kiirusega kompressor, ehk inverterkompressor on oluliselt kallim, kuid annab püsikuludes tunduvalt suurema säästu, sest võimaldab reguleerida kompressori tööd vastavalt vajadusele ning seetõttu vältida ülekütmist või -jahutamist.

Teiseks oluliseks komponendiks on inverter. Õhusoojuspumpades kasutatakse mitmeid tüüpe invertereid. Kõige säästlikum neist on alalisvoolu inverter, mis juhib kompressori pöördeid kuni 9 erineva parameetri järgi ning  sealjuures arvestabs ee  ka välisõhu temperatuuri muutustega. Lihtsamad seadmed töötavad ainult puldist määratud temperatuuri järgi, mis on loomulikult vähemsäästlikud, sest kui nende temperatuuri manuaalselt ei muudeta, siis võivad nad jällegi töötada üle- või alakoormusega. Parematel seadmetel on kuni 9 andurit, mis juhivad soojapumpamise tööprotsessi, et see oleks säästlik ja paindlik. Lihtsamatel, ehk siis ka odavamatel seadmetel on tavaliselt 3 andurit. Jällegi on vahe sellest, et mida rohkem on andureid, seda täpsemalt suudab õhksoojuspump enda tööd ning kulutatavat energiat optimeerida.

Õiges õhusoojuspumbas peab kindlasti olema ka sulatussüsteem, mis arvestab sulatust eelmiste sulatuskordade pikkuse, välisõhutemperatuuri ja aurusti temperatuuri järgi. Odavaid seadmeid sulatatakse taimeriga fikseeritud ajavahemiku tagant, mis ei pruugi olla aga piisav ning võib lõppeda õhksoojuspumba jäätumisega. Jäätunud seade ei taga aga piisavat soojatooltlikkust ega ka energiasäästu.

Seega tuleb tõdeda, et odaval ja kallil hinnal on oma põhjus ning esialgu kallimana tunduv investeering tasub enda kindlasti hiljem ära säästlikkuse ning kasutusmugavusega.

Milline küttesüsteem valida?

Lisaks soodsale küttehinnale hindab tänapäevane maja- või korteriomanik enamasti ka kasutusmugavust. Kõige levinumaks küttekehaks majapidamises on reeglina keskküte, ahiküte, kaminküte või keskküüttekatla süsteemid. Lisaks eelpoolmainitud küttesüsteemidele leidub aga ka muid võimalusi, mis ei nõua maja- või korteripomanikult lisapingutusi kütmise näol.

Elektriküte

Üheks lihtsaimaks ja vähem pingutust nõudvamaks küttesüsteemiks on elektriküte. Selle paigaldamisks ning töökorda seadmiseks tuleb vaid paigaldada radiaatorid ning ühendada juhtmed elektrikilbiga ja ongi soe majas. Elektriküte pole aga enam väga levinud, kuna elektrienergia ei ole väga odav ning see teeb ka küttekulud oluliselt kõrgemaks.

Ioonküte

Teiseks üsna mugavaks ning veidi säästlikumaks küttesüsteemiks on ioonküte. See on oma tööpõhimõttelt vesiküttekatel, mis kasutab vee soojendamiseks samuti elektrit. Ioonkatlas liigub elektrivool otse läbi küttevee ning vesi soojeneb elektritakistuse mõjul. Põhimõtteliselt on ioonkatel tavaline elektrikatel. Vahe teiste elektrikütte kateldega on vaid selles, et puudub täiendavat elektri- koormust tekitav metallist küttekeha. Ioonkatlas soojeneb vesi seda läbiva elektri takistuse mõjul. Sellest ka ioonkatla suurem efektiivsus ning soodsamadküttekulud. Ioonkatlal on esteetiline välimus, mistõttu ei vaja see eraldi katlaruumi ning selle võib paigaldada kasvõi köögiseinale nagu gaasikatla. Eeliseks gaasikatla ees on, et ei ole vaja karta gaasileket. See, kui kulukaks ioonkatlaga kütmine läheb, sõltub loomulikult eelkõige maja soojapidavusest, kuid keskmiselt võib arvestada soojakuluga 8-10 kWh ruutmeetri kohta kuus hästisoojustatud majas. Veel üheks eeliseks on see, et Ioonküttesüsteem on nõuetekohaselt paigaldatuna täiesti ohutu. Katlas ei ole küttespiraali, põlemiskambrit ega muud soojenevat elementi ning välistatud on plahvatus- või süttimisoht.

Maaküte

Maasoojuspump ehk maaküte on energiasäästlik ja keskkonnasõbralik kütteviis inimesele, kelle elamukrunt on keskmisest suurem ning kes hindab mugavust. Maasoojuspump on kütteseade, mis ammutab maapinda salvestunud päikeseenergiat. Suvel koguneb maapinda soojusenergia, mida jahedate ilmade saabudes saab maasoojuspumba abil maja kütmiseks kasutada. Maasoojuspump kasutab soojusallikana pinnase ülemisi kihte, kaljut või lähedal asuvat veekogu.  Meetri sügavusel maapinnas on temperatuur üsna püsiv (4 – 12 ºC). Maapinda salvestunud soojusenergia ammutatakse pinnasesse paigaldatud plastikust torustiku – maakollektori abil. Maakollektor on ühendatud soojuspumbaga, mis katab täielikult maja küttevajaduse: küttes ruume ja tootes sooja tarbevett. Maasoojuspumbaga saab vajadusel ka ruume jahutada. Soojuspump töötab aga jällegi elektrienergia peal, mis teeb ka sellest küttesüsteemist mõnes mõttes elektrikütte. Positiivne on aga see, et kulutades ühe kWh elektrienergiat suudab maasoojuspump toota kuni 5 kWh soojusenergiat. Seega on maasoojuspumba abil võimalik küttekulusid vähendada kuni 80%. Kui sinna juurde lisada elektrienergia tasu, siis teeb see ikkagi pikas perspekttivis soodsa küttelahenduse.

Õhksoojuspumbad

Küttelahendus peab olema mugav ja säästlik

Viimaseks küttesüsteemiks, mis on kasutajale mugav, kuid siiski peamiselt elektrienergia toel toimiv, on õhksoojuspump.  Olemas on kahte tüüpi õhjsoojuspumpasid – õhk-õhk tüüpi ja õhk-vesi tüüõi pumbad. Õhk-õhk tüüpi soojuspump on kütteseade, mis pumpab välisõhust saadud soojusenergiat siseruumidesse. Seade koosneb välis- ja siseosast, mis on omavahel ühendatud torude ja elektrijuhtmetega. Välisosas asub kompressor, mis pumpab välisõhust soojust koguvat külmaainet seadme siseossa. Siseosas suunatakse soojus toaõhku ning puhutakse ventilaatori ja suunajate abil hoonesse laiali. Seade hoiab energiat kokku, kuna soojust ei ole vaja toota. Välisõhus olev soojusenergia tuleb lihtsalt kokku koguda ja siseruumidesse transportida. Parimates tingimustes kulub 4 kW soojusenergia kokkukogumisele ja tuppa suunamisele alla 1 kW elektrienergiat. Sarnaselt õhk-õhk soojuspumbale ammutavad õhk-vesi soojuspumbad soojust välisõhust. Soojus antakse edasi hoone küttesüsteemis ringlevale veele, kas siis radiaatorites või põrandaküttes . Õhk-vesi soojuspumbad sobivad kasutamiseks nii uutel kui ka olemasolevatel hoonetel. Seni kasutusel olnud elektri-, õli-, tahkekütuse-, jne katlad saab edukalt asendada soojuspumbaga. Õhk-vesi soojuspump suudab toota ühest kW elektrienergiast 2 – 4 kW soojusenergiat. See annab märgatava kokkuhoiu küttekuludelt ja  mugavuse.  Õhk-vesi soojuspumbaga küttesüsteem ei vaja suurt katlaruumi, korstent, korstnapühkijat, küttehoidlat jne, puudub suits, tahm, tolm ja lõhn.

Kõigi nende küttesüsteemi eeliseks on kasutusmugavus, kuid miinuseks see, et nende toimimiseks on siiski vaja elektrienergiat. Samas toodavad maaküte, ioonküte ning õhksoojuspumbad oluliselt rohkem soojusenergiat, kui on nende poolt tarbitav elektrienergia, mis annab siiski arvestatava kokkuhoiu.